Rohemõistetest, halvast disainist ja talupojamõistusest ehk mõtteid pärandtehnloogia konverentsilt “Kestlik mood”

Kuidas astuvad ühte sammu pärandtehnoloogia ja moetööstus? Kui esimese hooga ei oskagi Viljandi Kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia konverentsi ja kestliku moe vahel pidepunkte tõmmata, siis tegelikult võib öelda, et meie rõivakandmise juured ulatuvadki kaugele esivanemate aega. Kuidagi on aga läinud nii, et oleme kõigest hoolimata kaotanud oma talupoja mõistuse, seisame silmitsi mõistetega kestlikkus, jätkusuutlikkus ja ringmajandus ning peame endale meenutama, et ka soki augu parandamine on ammu leiutatud jalgratas. Novembris toimunud 11. pärandtehnoloogia konverentsil “Kestlik mood” keskenduti just nendele rohemõistetele, moetööstuses valitsevale olukorrale ning ringi ja ringmajandusega jõuti tagasi ka vana hea talupoja mõistuse juurde. Jagame tähelepanekuid ja tekkinud mõtteid, et selliste konverentside sisu vaid kitsasse ringkonda ei jääks! 

Ps! Kultuuriakadeemia korraldatav pärandtehnoloogia konverents toimub iga aasta ning on avatud kõigile huvilistele, tasuta!

Konverents “Kestlik mood” jagunes mõtteliselt kaheks osaks, kus päeva esimeses pooles võtsid sõna Madis Vasser, Krista Kupits, Kadri Kalle ning Diana Tuulik. Ettekannete fookuses olid rohemõisted, seadused, ringmajandus ja materjalid. Päeva teises pooles kõnelesid aga Reet Aus, Stella Runnel ning Kristi Jõeste, kes sujuvalt võtsid arutlusele disainerite-tootjate vaatepunkti, disaini kui sellise ning pärandi rolli moevaldkonnas.
Suures plaanis jõudsid kõik ettekanded sama lõpplahenduseni ehk tarbija vastutab ja “hääletab” tugevalt oma rahakoti ja tarbimisotsustega, keda ja mida ta toetab. Kas halvasti disainitud kiirmoekette või kestlikust silmas pidades, materjale ja pärandit austades loodud rõivaid ja väiksemaid ettevõtteid. Samas olid kõik ettekandjad ka seda meelt, et väikeste muutustega suurte tulemusteni kahjuks ei jõua, suuri muutusi on väga vaja. Ühte suuremat muutust võikski pakkuda 2025. aastal jõustuv Euroopa Liidu tekstiilistrateegia.

Madis Vasseri ettekandest “Miks ei saa muuta nii, et kõik jääks samaks?”, jäid kummitama mitmed küsimused ja tähelepanekud ning ekstra roheline slaid erinevatest märgistest. Praegusaja põhiline küsimus on, “Kuidas saaks edasi minna nii, et majandus kasvaks, aga rohelisemalt?”. Vastu võiks küsida, kas majanduskasv on kõige olulisem ja kas see on ainuke mõõdik, mille järgi heaolu mõõta? Vasser tutvustas erinevaid maailmavaateid ning peamiselt suunda ja mõistet tasaareng (ingl. k degrowth), mis seab kahtluse alla majanduskasvu ülimuslikkuse. Et aga veidigi konverentsi põhiteemale ehk moele lähemale jõuda, tõi Vasser välja ERR-is ilmunud artikli vaesuses elavate inimeste arvu kasvust. Artikli tegi tähelepanuväärseks ilmajäetuse määr, mis “näitab nende isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldada viit komponenti 13st”. Lihtsalt öeldes, kui inimene ei saa endale neist 13st võimaldada vähemalt viite komponenti, on tegu ilmajäetuse ehk vaesusega. Komponentide hulka kuuluvad ka “6) auto; 7) kulunud või kahjustatud mööbli väljavahetamine; 8) kulunud riiete asendamist uutega”. Kuigi ei saa hukka mõista nende punktide teatavad olulisust, siis kerkib küsimus, kas teiselt ringilt riiete ostmine tähendab, et ma määra järgi ei saa seda endale võimaldada ja olen vaene? Kindlasti mitte. Edukuse ja heaolu mõõdupuuks peab saama miski muu kui majanduskasv, sest viimast taga ajades on raske jõuda moetööstuse kolli rahumeelsema ja rohelisema tuleviku juurde.

Kliimaministeeriumi ringmajanduse osakonna nõunik Krista Kupitsa ettekandes selgus, et kuigi juba eksisteerib seadusi kliima toetuseks, on suureks mureks tõsiasi, et üheski seaduses ei ole defineeritud mõisteid kestlik, säästlik, jätkusuutlik. Nii on tekkinud ettevõtjatele ümberpõige seadustest, sest kui lahti selgitatud pole, saab kehitada õlgu. Kupits selgitas kuulajatele ringmajanduse süsteemi kui sellist, aga tõi ka välja selle komistuskivid, mis tihti saavad ka ettevõtjate vabandusteks, miks ringmajandust ei rakendata. Peamisteks tootjaid takistavateks muredeks on uue infrastruktuuri vajadus, kallim tootmine ning põrkumine globaalsete trendidega ehk jõudmine tarbijani. Tarbija poolelt aga tõi Kupits välja, et tarbijad on mugavad ning muutuste sisseviimine on vaevaline. 

Teeme Ära eestvedaja, keskkonnateadlikkuse edendaja ja koolitaja Kadri Kalle vaatles kestliku moe teemat toetudes küsimusele “Mis on tekstiilitööstuse kõige suurem probleem?”. Kui Kalle esitas kuulajatele küsimuse, millises etapis on moetööstuse jäätmeprobleem kõige suurem, kas tootmises, tarbimises või vabanemises, hääletas suurem osa just viimase variandi poolt. Kalle aga tõi välja mõtte, et tootja siiski sõltub oma tarbijatest ning kui tarbimine ei lõppe, ei lõppe ka tootmine. Näitena tõi Kalle ühe ökopuuvillast kandekoti, küsides, kas see on jätkusuutlik valik. Kuigi igasugune adekvaatne ökomärgis (mille tausta ja paikapidavust sa oled varem ka kontrollinud!) on parem valik kui miski muu, siis Kalle järgi on parim valik tarbida olemasolevat ning mitte osta puhtalt märgise pärast. Kalle ettekande märkimisväärseimaks osaks sai aga žest, mida mõni võiks pidada ka ebaviisakaks. Nimelt loobus ta konverentsi ettekandjatele mõeldud meenekotist. Kas sina julgeksid sellises olukorras asjast loobuda? 

Materjaliõpetuse lektor Diana Tuulik kõneles kestlikest materjalidest, mis esialgu tekitas kahetisi tundeid, sest kas üldse on olemas materjali, mis on igakülgselt hea. Ettekande kõige intrigeerivam osa oli tekstiilkiudude keskkonnamõju klassifikatsiooni tabel, mis on kõige keskkonnasäästlikumaks lugenud mehhaaniliselt taastöödeldud nailoni ja polüestri, aga jätnud klassifitseerimata (ehk nende materjalide keskkonnasäästlikkuse määramiseks pole piisavalt informatsiooni) villa, naha, mohääri, siidi jm. Kuidas küll plastpudelitest toodetav materjal on saanud kõrgema klassifikatsiooni kui vill? Kas plastpudeleid on vaja toota tekstiili tootmiseks või targem oleks saata pudelid ringlusesse, et neistsamadest pudelitest uuesti pudeleid toota?

Päeva teist poolt alustas Reet Aus ettekandega “Halb disain?”, mõtestades, miks jõudis Keenia prügimäele YSL´i kingake ja kuidas rõivatööstus mõtleb. Ausi põhiline sõnum oli, et rõivaste disainil on toote jätkusuutlikkusele suurem mõju kui me arvame ning rõivatööstuse probleem kui selline saab alguse just halvast disainist. Põnev ja tagantjärgi loogiliselt mõjus Ausi väljatoodud tõsiasi, et tekstiilimaailma ongi hetkel keeruline muuta, sest see on Z-põlvkonna (sünd alates 1997) teenistuses. Selle põlvkonna olemus seisneb aga kallis maitses, õhukeses rahakotis ning mures kliimamuutuste ja looduskatastroofide pärast. Sisuliselt on hetkel kõige suuremaks tarbijaks põlvkond, kes on üheaegselt kliimamuutuste aktsioonide poolt JA kiirmoe tarbijad. Nii ongi pop panna oma tootele rohekleeps peale, sest Gen-Z südametunnistus on kerge, kui ta saab osta märgisega 4€ T-särgi. 

Konverentsi lõppu jäid kaks ettekannet, mis eelnevatele mõnusaks kontrastiks rääkisid ka sellest, mis ja kuidas on hästi ehk näiteid Stella Runneli ringmajandavast väikeettevõttest ning Kristi Jõeste maa peale tagasi toov ettekanne pärandist moeloomes. Stella Runneli ettevõte Stella Soomlais toodab ringmajanduslikul põhimõttel nahast käsitööna valmivaid aksessuaare. Runnel tutvustas oma ettevõtte toimimist võrdlemisi detailselt ning nentis, et proovib toota nii, et jääke tekiks vähe. Näiteks tõi ta välja, et ühest nahatükist loodud koti järel tekkis vaid peotäis kasutuskõlbmatuid tükke. Samuti selgitas ta, et ettevõttes käib pidev tootearendus, mis tugineb nii kasutaja kogemustele kui ka sellele, et ettevõte pakub oma kottidele puhastus- ja hooldusteenust. See võimaldab neil päriselt näha, kuidas nende tooted aja jooksul elavad, kuluvad ning mida võiks järgmise mudeli puhul muuta. Samas nentis Runnel, et sellise ettevõtte ning toimisviisini on ta jõudnud tänu korduvatest vigadest õppimisele. 

Kristi Jõeste ettekanne kõneles nii Kultuuriakadeemiast välja kasvanud moeshowst “Omamood”, kui ka laiemalt sellest, kuidas Kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia õpilased on pärandit taas moodi viimas. Jõeste ettekandest jäi enim kõlama, et talupoja mõistus ei peaks piirduma vaid soki parandamisega vaid võiks laiemalt edasi kanduda rõivadisaini ja  oma riiete valimisse ning hooldamisse. Näiteks on Kultuuriakadeemia tudengid loonud oma enda lammaste villast mantleid, mantlite lõigetel võtnud eeskuju vanade eestlaste imeilusatest vammustest, mis täna panevad tänaval möödujaid pead pöörama. Mis puutub aga talupoeglikku suhtumisse oma rõivaste valimisel ja hooldamisel, võiks Jõeste ettekandest noppida mõtte, et rõiva kestlikkus seisneb paljuski ka rõiva emotsionaalses väärtuses. Nii nagu rahvarõivaid on pärandatud põlvest põlve, võiks ka tänapäeval rõivas kandjale olla niivõrd oluline ja armas, et selle eest hoolitsetakse ja seda antakse edasi. Kas sinu riidekapis on mõni selline igikestev ese, mida armastad ja hoiad ning edasi pärandad?

Fashion Revolution Eesti tiimi peamised mõtted ja nopped konverentsilt:

• Majanduskasv ei saa enam harjunud kombel jätkuda. Üks võimalik lahendus on tasaareng, mis mõtestab ümber senise majanduskasvuteooria.
• Ilmajäätuse määr, mis kõneleb sellest ühiskonna osast, kes ei saa endale võimaldada viit komponendi 13st olulisest (mh. kulunud/kahjustunud mööbli väljavahetamine ja kulunud rõivaste asendamine uutega).
• Üheski seaduses ei ole defineeritud mõistest kestlik, säästlik, jätkusuutlik. See loob soodsa pinnase igaühele mõistete tõlgendamiseks endale sobivalt ja tekitab ühiskonnas vaidlusi ja ebakõlasid.
• Mil moel on mehaaniliselt taastöödeldud nailon ja polüester kõige keskkonnasäästlikum valik?
• Tänane ühiskonna ja tarbimiskultuuri muutmise kuldvõti peitub zoomerite taskutes, keda iseloomustab mure kliima pärast ja õhuke rakott.
• Lõplik ringmajanduslik bränd on jõudnud sellesse kohta ainult läbi kolistatud ämbrite.